Kirjanik Andrus Kivirähk tunnistab, et pärast Vene-Ukraina sõja puhkemist ärritab teda vene keel, ta ei kannata selles keeles vaadata filme ega kuulata muusikat.
Selle nädala laupäeval jõuab Eesti Draamateatris vaatajate ette Anton Hansen Tammsaare «Tõde ja õigus», lavastaja Hendrik Toompere jr. Viieosalise romaani kõige tähtsama sõnumi valis dramatiseeringu autor Andrus Kivirähk.
Kohtume Andrus Kivirähkiga Tallinna kesklinnas vaikses kohvikus mõni päev varem, teisipäeval. Ta on just tulnud jalutuskäigult koeraga, enne seda aga veetnud pika päeva teatris proovis.
«Tõe ja õiguse» proovid on draamateatris lõpusirgel. Kas lavastus on valmis?
Ega ikka ole. Lavastus küpseb viimase hetkeni, nagu pirukas ahjus: saab valmis sel hetkel, kui ta välja võetakse. Ei ole nii, et on valmis, aga ikka on ahjus. Tähtis on ajastada tippvorm õigeks hetkeks, nagu spordis MMiks. Just esietenduseks saab valmis.
Te olete käinud viimased nädalad iga päev proovides. Mida teeb dramatiseerija, kelle töövahend on sõna, lavastuse proovis?
Ma armastan käia oma näidendite proovides. Antud juhul on see hädavajalik, sest tekst muutus veel tänagi ja tõenäoliselt muutub ka homme. Dramatiseeringu algmaterjali, Tammsaare teksti, on palju. Näitlejate ja lavastaja ettepanekul on lauseid juurde tulnud sinna-tänna, aga üht-teist on ka välja läinud, et tükk ei tuleks liig pikk, et ei veniks. Seda vaatab lavastaja, et asi oleks tasakaalus. Ma olen igaks juhuks kogu aeg olemas, et kui on vaja midagi maha võtta, siis… See ei ole niisama, et lõikad kääridega ühe lõigu keskelt välja.
Kui veresoonest tükk välja võtta, siis tuleb ilusti kokku õmmelda, et asi oleks sujuv ega oleks järske lõikeid näha. Üllatavalt palju on tööd.
Lavastus rändab «Tõe ja õiguse» esimesest osast viiendani.
Idee on, et inimesed näeksid loo algusest lõpuni. «Tõde ja õigus» on paraku nii pikk, et paljud ei jaksa seda läbi lugeda või loevad ainult ühe osa, siit-sealt. Tervikpilti on raske saada.
Kas see oli teie või teatri ettepanek?
See oli minu ettepanek. Olin ammu mõelnud, et «Tõe ja õiguse» võiks täies mahus lavale tuua, kes teine ikka teeb, kui ise ei tee. Ega saa kellegi teise peale lootma jääda.
Kui afišil on Andrus Kivirähki nimi, siis saab ilmselt kohutavalt palju nalja.
Ei, see on Tammsaare. Mina taandaksin end täiesti. Näen enda rolli nagu kuraatoril, kes valib näitusele kunstniku töödest välja sobivad teosed ja paneb need tervikuks kokku. Kui tahta teha Ants Laikmaa näitust, siis kõike ei saa panna, tööd tuleb valida ja kindlas järjekorras paigutada. Kuraator on oluline, aga see on Ants Laikmaa näitus. Kuraatori enda pilte ei ole.
Mis see on, mis võiks Tammsaares 2026. aasta sügisel vaatajat köita?
Aastaarvuga ega -ajaga pole pistmist. Tammsaare on ajatu klassik, keda annab avastada, iga lugemisega leiad uusi mõtteid. Tammsaare on niivõrd rikkalik autor, et intervjuudes olen teda võrrelnud gooti katedraali või troopilise vihmametsaga detailide ja liigirikkuse tõttu.
Kirjandusteadlane Maarja Vaino on ühes intervjuus öelnud, et oleme harjunud Tammsaarega ega saa enam aru, mis meil on, sest paljudel rahvastel sellise kaliibriga kirjanikku ei ole. Tammsaarega tuleb ikka ja jälle tegeleda. Ka Eesti teater peaks teda pidevalt lavastama. Nii nagu Inglise teatris kõik mängivad Shakespeare’i, näitlejatel on nimekiri rollidest, mida nad Shakespeare’i näidendites mänginud. Eesti näitlejatel ja lavastajatel võiks olla Tammsaare nimekiri, kes on keda mänginud.
See on ka nii olnud, sest kui «Tõde ja õigus» ilmus, kohe jõudis teatrilavale. Lavastus ja romaan võimendasid teineteist, inimesed käisid vaatamas, sealt populaarsus kasvas. Kui ilmus romaani järgmine osa, siis tehti jälle dramatiseering. Lõppude lõpuks ka Tartu teatriuuenduse kõige olulisem lavastus on Tammsaare, küll mitte «Tõde ja õigus», vaid «Põrgupõhja uus Vanapagan».
Jaan Tooming ei saanud kuidagi mööda Tammsaarest, hiljem on Mati Unt teinud olulisi Tammsaare lavastusi, Mikk Mikiver ja Elmo Nüganen samuti.
Mul on teadmistes lünk, kas «Tõe ja õigusega» tegelete esimest korda?
Ei, mul on näidend «Karin ja Pearu», kus kohtuvad kaks tegelast, kes Tammsaarel ei kohtu. VAT teatris mängisid seda Raivo Trass ja Katariina Unt. Draamateatris on siiani lavastus «Vaimude tund Koidula tänavas», kus kohtuvad Tammsaare ja Unt. Tammsaare oli Undi jaoks kõige olulisem Eesti kirjanik Oskar Lutsu kõrval. Minu enda lavastus «Kõrvaltegelased» räägib kahest Indreku õest. Kui ammusesse aega tagasi minna, siis ka «Eesti matuse» tegelased kannavad «Tõe ja õiguse» tegelaste nimesid.
Kas te olete lugenud, mitu sõna peate iga päev kirjutama, et ära elada?
Ei, ma ei ole lugenud, ja ma ei kirjuta iga päev.
Vahel öeldakse, et Eestis suudab kirjanikuna ära elada vaid poolteist inimest. Üks neist on Andrus Kivirähk. Kui lihtne või keeruline on kirjanikuna toime tulla?
Inimesi, kes kirjanikuks olemisest ära elavad, on tegelikult päris palju. Äraelamine on nii ja naa. Mida see tähendab? Mõni kindlasti mõtleb, et ei ole võimalik ära elada, kui ei osta igal aastal uut maja või purjejahti. Ma nii ahne ei ole. Minu äraelamine on küllaltki lihtne. Ma pole elu sees muud tööd teinud kui kirjatöö.
Inimestel on sageli petlik ettekujutus, et kirjatöö on lihtne.
Kooliajal oli kirjandi kirjutamine mulle kerge, aga paljudele klassikaaslastele oli see ületamatu vägitegu. Kuidas kellelegi. Kirjutamine väga meeldib mulle, see ei ole lihtne, aga ei ole ka võimatu.
Mulle on keerulised hoopis teised asjad: ma pole õppinud autot juhtima ega oska käsitööd ega pilli mängida.
Minult küsitakse sageli: Andrus, mida tasub teatris vaadata? Selleni ma kohe jõuan, aga enne küsin: Andrus, mida head olete viimati lugenud?
Olen kirglik David Vseviovi loengute kuulaja. Kunagi ta soovitas lugeda Vladimir Majakovski elulugu. Olin selle raamatu sisu peaaegu unustanud, praegu loengi. Väga mõnus on lugeda, kuigi ma enam-vähem tean Majakovski elulugu, vapustavat uut ei ole.
Majakovski nimetamine annab põhjuse küsida, kuidas on Venemaa-Ukraina sõda muutnud suhtumist vene kultuuri?
Kirjanikud, kes olid mulle armsad, on jätkuvalt. Bulgakovit, Tšehhovit ja Dostojevskit ma maha ei kriipsuta, nad on mulle tähtsad.
Sõda on muutnud mind nii palju, et praegu ei suuda ma vene keelt ega muusikat kuulata ega vene filme vaadata. Kui klõpsin telekat, juhtun kuulma vene keelt, siis lülitan kohe järgmisele kanalile. Eestikeelses tõlkes võin lugeda vene kirjandust, see ei ole probleem, aga kui inimesed räägivad tänaval vene keeles, siis ärritun.
Tallinnas olete järelikult kogu aeg ärritunud.
Selles mõttes küll, et mind häirib see tõesti. Ma ei lähe midagi ütlema, aga see ei meeldi mulle.
Kas Tšehhovi lavastamine oleks praegu hea mõte?
Kui keegi leiab nipi, kuidas seda teha, siis miks mitte. Aga lihtsalt sellepärast, et pole ammu teinud, sel ei ole mõtet. Tšehhov on autor, keda venelased pidevalt lavastavad, ja peavadki lavastama. Meil on ka oma autoreid, Tammsaare või Luts või keegi kolmas, keda peaks hoidma pidevalt püünel.
Aga mida soovitaksite uuemast Eesti kirjandusest?
Mul on päevakajaline soovitus – Mihkel Muti raamat Juhan Viidingust. Väga hea raamat.
Praegu on «Juhani evangeelium» igal pool läbi müüdud.
Küllap tuleb uus tiraaž.
Pärijad on raamatu keelanud.
Aga Mihkel Mutt on kuskil intervjuus öelnud, et uues tiraažis ta keelatud kirja [Juhan Viidingu surmaeelsed kirjad] ei avalda. Sellisel juhul on raamat võibolla lubatud.
Ma pakun, et raamatus on mitu asja, mis pärijaid ärritavad.
See ei ole oluline, sest tähtis on vaid see, mida saab juriidiliselt keelata. See on tõesti õige, et kõik, mille kirjanik on kirjutanud, on tema looming, mille avaldamiseks tuleb pärijatelt luba küsida. Mutt ei küsinud võibolla meelega luba, teades, et seda niikuinii ei saa. Siin ei ole midagi vaielda, seadus on seadus. Kõik ülejäänu on maitseasi ja seal advokaadiga ligi tulla ei saa. Kui kirjad välja jätta, ei tohiks raamatu avaldamisel probleemi olla.
Kas Juhan Viidingu pärijad käitusid inimlikult õigesti ja õiglaselt?
Ma ei taha kohtumõistja olla. Seadus on seadus, aga selliseid kummalisi olukordi võib ikka tekkida. Näiteks kui kirjanik on nooruses kirjutanud armastuskirju, aga hiljem abiellunud kellegi teisega, võib hiljem tekkida küsimus, kellele need kuuluvad ja kas neid tohib avaldada. Üks naine peab andma loa teisele naisele, et tohib kirju avaldada. Moraalselt võigas situatsioon, aga juriidiliselt nii ta on, et tuleb leselt luba küsida.
Mida arvate Eesti värskeimast feministlikust kirjanduslikust moest, et naised kirjutavad enda elust?
Naised kirjutavad enda elust, mehed kirjutavad enda elust. Mida muud Tõnu Õnnepalu teeb? Kui inimene kirjutab oma elust huvitavalt, on seda tore lugeda. Mulle meeldivad elulood ja päevikud ning pihtimuslik stiil: saan justkui teise inimese tuppa pugeda, tema loal. Küsimus on selles, kui hästi see on kirjutatud. Õnnepalu mõjub mulle teraapiliselt, mõnus, mitte millestki, justnimelt igapäevaelust, mis temaga juhtub, mis ta mõtleb.
Praegu on populaarne Jim Ashilevi «Inimese kostüüm», mis on ka väga isiklik ja pihtimuslik. Samas pean tunnistama, et loen palju, aga nüüdisaegset eesti kirjandust palju ei loe. Elavaid autoreid, keda jälgin ja loen, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda.
Kahe käe sõrmedel – tervelt kümme on Eesti kirjanduse kohta väga palju.
Osa neist on mu vanad sõbrad, kes pole aastaid midagi uut avaldanud. Nad on elus ja äkki tuleb veel midagi.
Kui palju on teie tegelastes teid ennast?
Ma ei ole päevikukirjanik, kes enda pealt maha kirjutab. Olen muinasjutuvestja. Mulle meeldib mõelda välja lugusid ja karaktereid. See ongi kirjanduse läte, kui omal ajal koopas või lõkketule ääres inimesed jutustasid lugusid. Sealt sai alguse kirjandus ja ka teater.
Kõige alus on kujutlusvõime.
Kujutlusvõime ja lugude jutustamine, et oleks põnev ja naljakas ning kurb mõnel hetkel. Iseendast rääkimine on võimalus, miks mitte, pihtimuslik kirjandus, aga see on üks ja sama lugu kogu aeg. Minule on põnevam olla iga kord teistmoodi või leida uus keskkond ja tegelased. Tahan jutustada ühe loo kosmosest ja teise ürgajast.
Milline raamatukangelastest on endale kõige armsam?
Käin tihti koolides esinemas, kus sageli küsitakse, milline mu raamat mulle endale kõige rohkem meeldib. Mul on ajus valmis vastus. Ma ei saa neid võrrelda, nad on kõik armsad. Mul on kolm tütart ja ma ei saa ju öelda, kes neist on kõige kallim. Kõik on väga kallid.
Teil on Ivan Orav ja Lotte, aga ma ei mäleta enam, kuidas oli romaanis «Maailma otsas» kohvikupidaja nimi.
Ta vist oli Ülo.
Tal oli kohvik, kus pakuti iga päev ühte toitu.
Opossum oli koha nimi. Ja ta pani kohviku õhtul kell seitse kinni, et koju lugema minna. Selles kohvikupidajas on kindlasti natuke mind. Lähen ka hea meelega koju lugema, küll ma ei pea kohvikut ja seetõttu on mul võimalik ka hommikupoolikuti lugeda, kui pole näiteks proove ega muid töid.
Teie kõige edukamad on «Rehepapp» ja Põhjakonna-raamat.
«Rehepapp» ja «Mees, kes teadis ussisõnu» on ilmselt kõige suurema tiraažiga.
Neid on ka palju tõlgitud.
«Mees, kes teadis ussisõnu» on kõige rohkem tõlgitud, umbes 20 keelde.
Need raamatud on mõjusad, aga mu lemmik on ikkagi «Maailma otsas». Mis on selle raamatu saladus?
On ka neid, kes ütlevad, et neile meeldis kõige rohkem mu esimene romaan «Liblikas». Et paremat polegi tulnud. Mul on hea meel, kui öeldakse, et see on kõige parem, aga mul autorina tekivad okkad, et oot-oot, mis neil teistel viga?
Mis see on, mida romaaniga «Maailma otsas» öelda tahtsite?
Kui ma nüüd mäletaks, mida kirjutades mõtlesin. Mõtlesin ilmselt seda, et kirjanduses saavad sageli tähelepanu erakordsed kangelased ja juhtumid. Väike tavaline inimene ei pääsegi kirjandusse, sest peab olema erakordselt vapper või vaimukas või õel, suuri seiklusi peab alati olema. Tegelikult võiks kirjutada täitsa tavalistest inimestest, kelle elus midagi ei juhtu, aga teha seda nii, et ka näiteks poest kartulite ostmine või kärbse tapmine köögis mõjuks nagu seiklus, millest oleks huvitav lugeda. Me kõik elamegi tavalist elu. Me pole sõjakangelased ega Batmanid. Niisama igapäevaselt käime tööl, joome kuskil ühe õlle, läheme koju ja vaatame telekat ning ajame naabriga juttu. Miks mitte seda elu poetiseerida ja näidata, et selles on suur võlu.
«Mees, kes teadis ussisõnu» on paljutõlgitud. Kui tähtis on teile rahvusvaheline edu?
Küllap on mul hea meel. Kui keegi ei tõlgiks, oleksin võibolla nukker. Ma ei mõtle sellele peaaegu üldse. Ma mõtlen asjadele, mis on töös. Raamatud, mis on valmis, on nagu kaugelt sugulased, kel läheb hästi. Mul on hea meel, et neil läheb hästi. Mind rahuldab Eesti kirjaniku roll ja paraja suurusega edu. Mulle meeldib Eestis ringi sõita, koolides ja raamatukogudes lugejatega kohtuda. Ma iialgi ei viitsiks sõita üle piiri, tüütu oleks käia lugejatega kohtumas Soomes, Poolas või Prantsusmaal. Ei-ei, see on liiga pikk teekond, siis ei saa õhtuks koju koeraga jalutama.
Kui kord aastas Nobeli kirjanduspreemiaid antakse, siis grammigi võrra ei kihvata…
See oleks õudne. See on, nagu elaksid mõnusas kolmetoalises korteris, mida jõuad koristada ja korras hoida, ja siis järsku öeldakse, et sulle kingitaks veel sada tuba. Hakka neid ka veel hooldama. See oleks kohutav.
Aga Nobeli preemia tooks Eesti kirjandusele tohutu tähelepanu.
Ma ei taha end Eesti kirjanduse nimel ohverdada, ei-ei-ei!
Kui palju te käite teatris?
Käin päris palju. Olen esikale kutsutavate listis draamateatris ja VAT teatris, nii ma ikka käin. Vahel ka teistes teatrites omal algatusel, kui tundub, et on põnev.
Mis on praegu Eesti teatris head?
Draamateater on väga heas seisus. Noor Toompere on praegu väga heas vormis. Kõik, mida ta teeb, tuleb hästi välja. Ja ma ka ei imesta, sest ta on üks põhjalikumaid lavastajaid, kellega olen koostööd teinud, ja näeb palju vaeva.
Soovitaksin vaadata ka VAT teatri lavastusi, näiteks Aare Toikka tragöödiat «Kullervo», kus Pääru Oja teeb suurepärase peaosa.
Te ju teate, et lihtsurelik Eesti Draamateatrisse piletit ei saa.
See on kurb, aga lõpuks saab ikkagi. Saalid on täis, ega kõik inimesed ka tutvuse kaudu sisse ei saa. Mu oma tütar on seisnud paar tundi enne kassa avamist ukse taga ja saanud pileti. Kooliajal võtsid nad tunnist end lahti ja sukeldusid telefonidesse ning aeg-ajalt said ka pileteid.
Ma ei teagi, kas Pärnu Endlas enam Toikka lavastatud «Mäeküla piimameest» mängitakse.
Äkki mängitakse, nad oleks mulle teada andnud, kui enam ei mängita. See oli ka dramatiseering Aare Toikka palvel.
Mulle väga meeldib dramatiseerida head kirjandust. Ma teen seda nii, et mind oleks võimalikult vähe märgata, minu arust see ei sobi kuidagi, kui võtta klassikateos ja seda lõdva randmega ümber teha. Ma olen nii autoritruu kui võimalik. Tammsaare või Eduard Vilde olid nii head kirjanikud, et miks neid ümber teha. Muidugi tuleb kärpida, sest romaan tervikuna ei mahu lavale, aga ei tohi kirjutada juurde, muuta tegelasi kellekski teiseks või anda loole teist suunda. Mõte peab jääma samaks ja mind õudselt häirib, kui see nii ei ole. Siis ma tunnen, et on ülekohut tehtud minu kallitele kolleegidele.
Aare Toikka lavastatud «Mäeküla piimamees» oli ühe sõnaga iseloomustades – pöörane. Kas «Tõde ja õigus» tuleb samasugune?
Ta tuleb tempokas. Ühe teatriõhtuga viis osa läbi käia – peab minema hea vungiga. Ma loodan, et saadakse käima vunk, mille Hendrik Toompere jr üritab sinna sisse panna.
Te olete ka ise lavastanud. Kuidas see alguse sai?
See algas umbes 2000. aastal. Mul oli näidend «Papagoide päevad», mille olin kirjutanud omal algatusel, ilma tellimuseta. Keegi ei võtnud seda lavastada. See ilmus Vikerkaares ja mõtlesin, et ehk keegi võtab, aga ei võtnud. Siis pakkusin draamateatrile, et lavastan ise. Priit Pedajas oli nõus. Nii see algas. Ega ma alguses eriti osanud, aga lavale see jõudis.
Hiljem tulid monotükid «Aabitsa kukk» ja «Köster», kus mulle tundus tõesti, et milleks on veel vaja lavastajat vahele, kui olen mina ja hea kogenud näitleja. Kahekesi saame hakkama küll Tõnu Oja või Peeter Tammearuga.
Kuus lavastust mul ongi, siis tuli «Keiserlik kokk», mida oli varem lavastatud, aga mulle jäi kripeldama, et võiks teistmoodi olla. Kui lähenes 50. eluaasta juubel, siis mõtlesin, et võiks ise teha nii, nagu algselt mõtlesin. Viimased on VAT teatris «Viimane etendus» ja draamateatris «Kõrvaltegelased».
Need kõik on mingil põhjusel sündinud, ega ma arva, et peaks mööda Eestit käima ja lavastama. Need on olnud tükid koos tuttavate näitlejatega, kellega julgen säärast teekonda ette võtta. Kui vaatan, kuidas noor Hendrik töötab, siis millegi sääraseni ma iialgi ei küüniks. Suurele lavale ma ei julgekski ronida.
