Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison näeb Prantsusmaa rahutuste taga aastakümneid kuhjunud probleeme: kasvavat riigivõlga, vananevat ühiskonda ja läbikukkunud sisserändepoliitikat.
Prantsusmaa on euroala suuruselt kolmas võlgnik ja pärast koroonakriisi pole majandus taastunud loodetud määral. Kui keeruline on olukord?
Eriti jälgitakse praegu riigivõlakirjade intresse. Spekuleeritakse, millal puhkeb uus euroala võlakriis. Kui Prantsusmaa ei suuda enam oma võlga ja intresse teenindada, võib sellel olla doominoefekt. Kreeka kriis aastatel 2010–2011 oli selle kõrval naljamäng, sest Prantsusmaa majandus mõjutab ilmselgelt kogu euroala majandust.
Intervjuu:
Head väljapääsu praegu ei paista. Valimised lähenevad, aga välja on öeldud, et kärpida tuleb 58 miljardi euro ulatuses. Seda on vist keeruline rahvale enne valimisi pehmelt serveerida?
Jah, see on demokraatia võlu ja valu: iga valija tahaks saada võimalikult palju tasuta raha, aga ei tahaks millegi eest vastutada. See on Prantsusmaa ühiskonna üks süvaprobleeme.
Kui mõned aastad tagasi hakkasid kollased vestid protestima, siis protestiti eelkõige pensioniea tõstmise vastu. Pensioniiga tõsteti vist 62 eluaastalt 64ni.
Lõpuks on aritmeetika üpris lihtne ja see kohaldub mingil määral ka Eestile. Eesti on viimase viie aastaga Reformierakonna juhtimisel sisenenud enneolematusse võlakriisi. Ennustatakse, et peame maksma peaaegu 800 miljonit aastas ainult intresse, mitte võlga ennast.
See on süvaprobleem Euroopas laiemalt. Prantsusmaal on see kõige suuremaks paisunud, aga see puudutab ka Saksamaad ja Eestit. Väga lihtsalt öeldes: kui inimesed lapsi ei saa, jääb maksumaksjaid vähemaks. Inimesed vananevad, tahavad pensioni saada ja arsti juures käia, loomulikult tahaks seda kõike tasuta.
Sul on kolm varianti: tõsta pensioniiga, vähendada avalikke teenuseid, näiteks riiklikku pensioni või arstiabi, või leevendada ajutist kahju odavama tööjõu sissetoomisega. Aga see on tule kustutamine bensiiniga. Alguses on päris mõnus ja tore, aga järgmine põlvkond hakkab märatsema, nagu Prantsusmaal ongi juhtunud.
Kollastele vestidele ei sobinud ükski pakutud lahendus. Tahaks saada kõrget pensioni, maksta vähem makse, ei tahaks uusi sisserändajaid Lähis-Idast – mis on mõistlik –, aga samas ei taha hiljem pensionile minna. Mitte miski ei sobi.
Kas Prantsusmaa on kahvlis ja president Emmanuel Macronil pole häid valikuid või on tema enda poliitika olukorra selleni viinud?
Kindlasti on ka tema poliitika mõjutanud, aga lõpuks pead tegema valusaid valikuid, isegi kui need kõigile ei meeldi. See kehtib iga riigi ja ühiskonna, ka Eesti puhul. Kui valid roosamanna lubajaid, kes peavad pärast hakkama valusaid otsuseid tegema, saadki petta. Iga ühiskonnaliige vastutab mingil määral enda valikute eest, ka valimistel.
Alles mõned kuud tagasi võtsin ette Prantsusmaa riigieelarve suurimad kuluartiklid ja hakkasin võrdlema kaitsekulusid. Kaitsekulude kasv on väga vajalik ja põhjendatud. Need olid üle 50 miljardi euro, aga samal ajal läks rohepöörde projektidele ja kliimamuutustega võitlemisele umbes 50 miljardit.
Kui räägitakse, et kulusid peaks kärpima 58 miljardi euro võrra, siis puhtalt ideoloogilisi projekte vaadates oleksid minu jaoks kärpekohad kohe olemas. Kui hakkaksime kärpima ideoloogilist fanatismi, mis on ka Prantsusmaal üks juhtivaid jõude.
Kohti oleks, küsimus on poliitilises julguses. Selle peale tulevad kõik kliimaaktivistid ja Greta Thunberg protestima, et appikene, me sureme kohe päikesepaiste tõttu ära. Kas Macronil on julgust olnud? Muidugi pole. Nüüd on küsimus, kes saab järgmiseks presidendiks.
Mida näitavad tuleva aasta presidendivalimiste eel arvamusküsitlused? Kes võiks järgmiseks presidendiks saada?
Kui peaksin praegu ennustama – kuigi ma ennustada ei taha –, siis kihla vedades panustaksin Marin Le Peni peale.
Le Peni võit tähendaks senise immigratsioonipoliitika ülevaatamist. Mida veel?
Tõenäoliselt tulevad muutused ka maksu- ja majanduspoliitikas ning kliimapoliitikas. Prantsusmaa hakkaks Euroopa Liidu poliitikas rohkem reaalpoliitikat järgima, mis annaks võimaluse kokkuhoiuks ja majanduse turgutamiseks. Mingil määral oleks Le Peni juhitud Prantsusmaa ka veidi isolatsionistlikum ehk rohkem sissepoole kui väljapoole vaatav. Kuigi prantslaste poliitilises veres ongi see, et sõnades tehakse üht, päris elus midagi teist.
Ei tasu ära unustada Macroni, kes lipitses oma telefonikõnedega korduvalt Vladimir Putini ees ja üritas olla kõva diplomaat. Aga lõpuks ei huvitanud väga kedagi, mida seal telefonis räägiti.
Kas Le Peni võimalik valimisvõit muudaks midagi ka Eesti jaoks? Tema juhitud Prantsusmaa suhted Euroopa Liiduga oleksid ju teistsugused kui Macroni ajal.
Kui vaatame inimesi, kellel on Le Peniga kokkupuuteid olnud, siis neid väga palju pole. Õnneks kõneleb siin üks neist. Eesti poliitiline häda on alati olnud see, et ahvivaimustusega jälgitakse, mis tuleb Euroopa Liidus justkui kuskilt kõrgemalt, eriti kliima- ja energeetikapoliitikas.
Kui Le Penist saaks Prantsusmaa president, oleks Eestil poliitilise tahte korral vähemalt poliitiline tugi või kergem tee minna kauplema näiteks Eesti erandi üle süsinikukvootide süsteemis. See eeldab muidugi, et vaatame, kes on energeetika- või majandusminister ja kes moodustavad koalitsioonivalitsuse.
Pean silmas põlevkivisektorit ja kodumaise energiatootmise elavdamist. Või võtame ETS2 (Euroopa Liidu uus kliimapoliitika süsteem – toim.), millega tuleb lisamaks kasvõi bensiinijaamas müüdavale kütusele ja kodusoojale. Tõenäoliselt oleks suurem võimalus, et ETS2 pannakse pausile või unustatakse üldse ära.
Majandus- ja energeetikapoliitikas oleks Le Peni presidendiks saamine Eestile pigem positiivne võimalus. Julgeolekus suures pildis väga palju ei muutuks. Adekvaatsed inimesed saavad ju aru, et me ei peaks eeldama või lootma, et Macroni juhitud valitsus oleks esimeste seas Eesti pinnal, kui meil seda abi vaja peaks olema.
Tuleme tagasi praeguste rahutuste juurde. Prantslased on harjunud tänavale tulema, kui nad riigis toimuvaga rahul pole. Kas riigi seest paistab praegune olukord teistsugune kui meile eemalt?
Seal on mitu asja kokku segatud. Ühest küljest on kodanikuaktiivsus kahtlemata suurem. Aga seda kasutavad ära ka need sajad tuhanded, kes tahavad lihtsalt varastada ja röövida. Kui vaatame ülevaateid Prantsusmaal toimuvatest mässudest, siis ega seal väga palju näe inimesi, kelle nimi oleks Jean või Jacques, tavalisi prantsuse härrasmehi või naisi, kes lähevad laamendama ja luksuspoode röövima.
Me räägime ikkagi esimese ja teise põlvkonna immigrantidest. Vaatasin enne siia tulekut statistikat ka selle kohta, kui palju on rüüstatud kirikuid. Mitmed kirikud jäid rünnaku alla, neid lõhuti, aga samal ajal mitte ühtegi mošeed.
Käime need kihid üle: kes praegu Prantsusmaal peale rüüstajate veel tänavatel oma õigusi nõuavad? Alguses räägiti õpilastest, kes soovivad paremaid haridustingimusi ja võrdsemaid võimalusi heale haridusele.
Haridussüsteemi koormab väga suurel määral, kui pead panema kolmanda maailma õpilase õppima samal tasemel prantsuse põliselanike lastega. Loomulikult langetab see õppetaset, võtab rohkem raha ja tekitab haridusvaldkonnas suurema eelarvepuudujäägi. Sama on toimunud Rootsis, Saksamaal ja teistes riikides, kus on viljeletud avatud uste poliitikat. Öeldakse, et kõik lapsed on võrdsed ja kõigil on samad eeldused heale haridusele, mis tegelikus elus ju ei toimi.
See ongi päädinud suuremate probleemidega. Õpilaste protestid on sisuliselt kummalised. Needsamad noored, kes on juba valimisõiguslikud – või võtame Eesti konteksti, kus 16aastane on piisavalt tark, et minna Euroopa Parlamendi valimistel valima, kuigi ta ei või isegi suitsu ja alkoholi osta –, on valinud sotsiaalliberaalseid jõude. Need jõud räägivad sallivusest ja avatusest ning on tekitanud Prantsusmaa tänapäevase kriisi. Siis lähevad noored protestima, et kuulge, meie koolitingimused on päris kehvad. Sõnad ja teod ei käi eriti kokku.
Olgu, las nad protestivad, aga sinna lisandusid kohe muud huvigrupid. Äkitselt hakati protestima elukalliduse vastu, mis pole otseselt koolisüsteemi ja haridusvaldkonnaga seotud.
Kui protestile tuleb juba Greta Thunberg, siis saad aru, et tegemist on vasakradikalismiga. See on kvaliteedimärk: kui Thunberg on kohal, on tegemist psühhopaatilise mässu üleskerimisega, kus tegelikku konkreetset nõuet pole, vaid tahetakse lihtsalt mässata. Ja siis tulevad esimese ja teise põlvkonna immigrandid, kes näevad võimalust endale Versace'i või Diori kotte varastada.
Mainisite, et rüüstatud on kirikuid, aga mitte ühtegi mošeed. Kas selles võib näha ka ususõja mõõdet või oleks see liiga meelevaldne?
Ma arvan, et see on alles algus. Kui vaatame demograafiat ja sündivust, siis see, et ühe nädalavahetusega hinnati ainuüksi Pariisi kahjusid üle 200 miljoni euro, on alles sissejuhatus pikemale mängule.
Tasub lugeda Michel Houellebecq'i „Alistumist“: kuidas on võimalik radikaalsel islamiparteil demokraatlikult võimule tulla ja oma seadusi kohaldama hakata ning kuidas suur osa põliselanikest sellega suhteliselt mugavalt kohandub. See on nagu konna keetmine: alguses on natuke valus, aga pärast hakkab meeldima.
Jõudsite ööl vastu tänast Euroopa Parlamendist Eestisse. Kui palju seal Prantsusmaal toimuvast räägitakse?
Esmaspäeva õhtul pandi Strasbourgis erakorraliselt päevakorda debatt selle olukorra üle. Euroopa Parlamendis on esindatud väga vasakpoolne fraktsioon The Left, kus on näiteks Kreeka ja Hispaania kommunistlikud parteid. Me ei kujutaks ette, et Euroopa Parlamendis oleks esindatud mõni fašistlik partei, küll aga on esindatud kommunistlikud parteid, mis on otseselt seotud nende samade mässude õhutamisega.
Prantsusmaa vasakpoolsete üks põhilisi käilakujusid on Jean-Luc Mélenchon. Needsamad vasakpoolsed parteid on sellega otseselt seotud.
Kas toimuv teeb presidendivalimiste eel parempoolsetele jõududele lobitööd? Meeleavaldused tekitavad pahameelt ja paljude inimeste elutöö on rüüstatud.
Olukord soodustab kahtlemata Marine Le Peni väljavaateid. Poliitiliselt loomulikult, aga see on ka täiesti mõistetav. Kui tavaline inimene on aastakümneid tööd teinud ja oma väikest poekest pidanud, aga riik ei suuda tema vara kaitsta ja korda majas hoida, hakkab ta lõpuks alternatiivi poole vaatama. Kes on tugevam jõud, kes tuleb ja lahendab tema jaoks olukorra? Praegu pole näha ühtegi teist atraktiivsemat tugevat kandidaati kui Le Pen, olgu ta oma seisukohtadega vahel mis ta on.
Prantsuse kodaniku vaatepunktist vaatab iga inimene lõpuks oma ninaesise poole. Teda huvitavad võib-olla vähem teiste Euroopa riikide mured ja vaevad. Eelkõige vaatab ta, et tema enda poekene oleks terve ja pereäri säiliks.
Mis saab inimestest, kelle ärid on ära rüüstatud? Kindlustused ägavad nõudmiste all. Kas nad võivadki oma elutöö korstnasse kirjutada ja peavad nullist alustama, kui selleks üldse võimalust on?
Paar aastat tagasi rääkis mulle Strasbourgis üks taksojuht, kes on Prantsusmaal elanud aastakümneid, kuigi on Maroko juurtega, oma nägemusest Prantsusmaa olukorrast.
Ta ütles, et on soovitanud oma lastel mitte mingil juhul ettevõtlusega alustada, nagu tema kunagi alustas. Tal oli Prantsusmaal restoraniäri. Maksukoormus on tema sõnul niivõrd õudne, et kõik, mis teenid, võtab riik ära. See koormus on nii suur, et pole mõistlik Prantsusmaal uuesti ettevõtlusega pihta hakata. Prantsuse majandus on praegu kehvas olukorras. Ettevõtlikkuse, töökohtade loomise, investeeringute ja turismisektori soodustamise asemel on kõik kokku kukkumas.
Kas praeguses olukorras läheb asi ainult hullemaks?
Kui ei muudeta radikaalselt poliitikat, eelkõige immigratsiooni, maksundust ja majandust puudutavat, läheb olukord ilmselgelt hullemaks. Euroopas räägitakse laiemalt juba remigratsiooni rakendamisest. Kui ühiskonnas on liiga suur hulk inimesi, kes ei soovigi integreeruda või assimileeruda, kes usuvad, et šariaat on kõrgem euroopalikest väärtustest, mis ajalooliselt põhinevad kristlikul usul.
Kui on inimesi, kes peavad pühamaks lastega abiellumist, nelja naise pidamist ja mošeede ehitamist. Alles paar kuud tagasi avati Strasbourgis üks Prantsusmaa suurimaid mošeesid. See on üpris märgiline tähis linnas, mis tahab olla justkui Euroopa süda.
Paranemise märke te praegu ei näe. Kas on anda ka mõni lootustandev sõnum või on see tõepoolest alles algus? Meeleavaldused on alanud ka Prantsusmaa lähiriikides.
Lääne-Euroopas küll. Aga tark inimene õpib teiste vigadest, mõni ei õpi isegi enda omadest. Eestis pole õnneks praegu neid probleeme, mis on Prantsusmaal ja Saksamaal. Aga samu probleeme, mis on praegu Rootsis, polnud seal ka 1990. aastal. Mõne aastakümnega on võimalik oma riik kummuli keerata.
Küsimus on selles, mida Eesti ühiskond ja avalikkus tahab. Üks juurpõhjusi, millest ei räägita ega taheta rääkida, on kontrollimatu immigratsioon. Kui ei vaadata inimese tausta: kes tuleb, miks ja mille jaoks. Euroopas on seda viljeletud üle 30 aasta.
Küsimus on, kuidas suudame Eestis sama vältida. Toon näite: kui oli suur põgeniku- ja sisserändekriis ning Euroopa Liidus rakendati esimest korda kohustuslikku ümberjagamisskeemi, oli siseminister Hanno Pevkur. Reformierakond oli lahkelt nõus ümberjagamisskeemis osalema.
Võrreldes Saksamaa ja Prantsusmaaga on meie sisserändeprotsent väike, aga ka meie ühiskond on väike. Meie keele taluvuspiir pole seal, kus Prantsusmaal või Saksamaal. Oma 1,3 miljoni elanikuga ei saa me eksperimente lubada. Küsimus on, millised poliitilised jõud tahavad neid vigu vältida. Või on võimul jõud, kes ütlevad, et multikultuursuse poliitika on olnud õige, aga seda on valesti rakendatud?
See on nagu kommunistidega, kes ütlevad, et kommunism on hea, aga seda pole õigesti tehtud. Meie teeme õigesti! Igal inimesel on valimistel hääl ja iga valija vastutab oma valiku eest.
Kas võib öelda, et Prantsusmaa on hammustanud liiga suure tüki, mida ei jõua enam läbi närida?
See on aastakümneid kestnud protsess. Heaolusüsteem ehitati üles ajal, kui oli piisavalt maksulaekumisi ja aktiivset tööjõudu. Kui ühiskonnas tekib liiga kõrge heaolutase, langeb sündivus. Seetõttu tuleb tööturule vähem uusi inimesi, samal ajal ühiskond vananeb ja see kuluartikkel riigieelarves kasvab.
Sinna võib lisada immigratsiooni ja selle, mida nimetatakse suitsiidseks empaatiaks: tahetakse olla pühamad, sallivamad ja tolerantsemad, aga lõppkokkuvõttes tõmmatakse endale nöör kaela. Pane juurde veel kogu kliimapoliitika ja rohepöörde revolutsioon – kõik see kokku on täiuslik torm.
